Keldri hüdroisolatsiooni puhul ei ole olemas ühte lahendust, mis sobiks igale hoonele. Betoonsein, vana paekivimüür, tellissein ja erinevatel aegadel ümber ehitatud kelder käituvad niiskuse suhtes erinevalt. Samuti on suur vahe sellel, kas probleemiks on pinnaseniiskus, läbi konstruktsiooni liikuv vesi, survevesi või üksik lekkiv pragu.
Seetõttu peaks keldri hüdroisolatsiooni valik algama olemasoleva konstruktsiooni ja vee liikumise hindamisest. Alles pärast seda saab otsustada, kas probleem lahendatakse väljastpoolt, seestpoolt, konstruktsiooni sees või mitme meetodi kombinatsioonina.
Vundamendi hüdroisolatsioon väljastpoolt
Kui keldriseinale on väljast võimalik ligi pääseda, on välispidine hüdroisolatsioon sageli kõige loogilisem lahendus.
Selle põhimõte on lihtne: vesi peatatakse enne, kui see jõuab keldriseina konstruktsiooni. Tavaliselt tähendab töö vundamendi lahtikaevamist, olemasoleva pinna puhastamist ja parandamist ning uue hüdroisolatsioonikihi rajamist.
Sõltuvalt konstruktsioonist ja veekoormusest võib kasutada bituumenipõhiseid mastikseid süsteeme, membraane või muid selleks ette nähtud hüdroisolatsioonilahendusi.
Välise tööga on sageli mõistlik ühendada ka drenaaži ja sadevee süsteemi korrastamine. Kui vundament on juba lahti kaevatud, on otstarbekas vaadata üle kogu vee ärajuhtimine, mitte paigaldada ainult uus hüdroisolatsioonikiht.
Välispidise lahenduse suur eelis on see, et konstruktsioon ise jääb kuivema poole peale. Samas ei ole selline lahendus alati võimalik. Linnakeskkonnas võivad kõrval olla kõnnitee, naaberhoone, kommunikatsioonid või väga kitsas hoov.
Membraanhüdroisolatsioon
Membraan moodustab konstruktsiooni pinnale pideva vett tõkestava kihi.
Membraane kasutatakse nii seinte kui ka põrandate puhul ning neid võib valmistada erinevatest materjalidest. Lahenduse toimimise seisukohalt on kõige kriitilisemad liitekohad, nurgad ja kõik torude või kaablite läbiviigud.
Hea membraan ei aita palju, kui selle servad või läbiviigud jäävad ebatihedaks.
Keldripõranda puhul võib membraan täita sõltuvalt süsteemist korraga nii niiskus- kui ka radoonitõkke ülesannet, kuid konkreetne materjal peab olema selleks ette nähtud.
Uue keldripõranda ehitamisel saab membraani tavaliselt palju paremini ja terviklikumalt paigaldada kui juba valmis ruumis.
Võõphüdroisolatsioon
Võõphüdroisolatsioon kantakse ettevalmistatud pinnale vedela või pastataolise kihina, mis kuivades või kivistudes moodustab vett tõkestava katte.
Selle eelis on võimalus katta ebakorrapärase kujuga pindasid, nurki ja detaile, kus rullmaterjaliga töötamine oleks keerulisem.
Samas sõltub tulemus väga palju aluspinna ettevalmistusest ja kihipaksusest. Tolmune, lahtine või pragunenud alus võib põhjustada olukorra, kus hüdroisolatsioon ei nakku korralikult või kahjustub koos aluspinnaga.
Seetõttu ei tohiks võõphüdroisolatsiooni käsitleda lihtsalt kui „värvi, mis teeb seina veekindlaks“.
Enne paigaldamist tuleb konstruktsioon parandada ning aktiivsed lekked ja suuremad praod eraldi lahendada.
Mineraalne hüdroisolatsioon
Mineraalseid ehk tsemendipõhiseid hüdroisolatsioonisüsteeme kasutatakse sageli betoon- ja kivikonstruktsioonidel.
Nende eeliseks on hea sobivus mineraalse aluspinnaga ning võimalus kasutada neid teatud süsteemides ka konstruktsiooni siseküljel.
See võib olla oluline näiteks vanas linnamajas, kus vundamenti ei ole võimalik väljast avada.
Samas tuleb siin olla ettevaatlik. Kui vesi surub konstruktsiooni väljastpoolt ja hüdroisolatsioon paigaldatakse ainult sisepinnale, jääb sein ise jätkuvalt märjaks.
Seetõttu peab olema selge, millise veekoormusega lahendus peab toime tulema ning kas valitud süsteem on ette nähtud ka negatiivse veesurve korral kasutamiseks.
Vanas paekivimüüris tuleb lisaks arvestada müüritise seisukorra ja materjalide omavahelise sobivusega.
Negatiivse poole hüdroisolatsioon
Kui vundamenti ei ole võimalik väljast avada, tuleb mõnikord teha hüdroisolatsioon keldri siseküljelt.
Seda nimetatakse sageli negatiivse poole hüdroisolatsiooniks, sest veesurve tuleb konstruktsiooni teiselt poolelt.
Selline lahendus võib olla tehniliselt toimiv, kuid see ei ole sama mis välispidine hüdroisolatsioon. Sein ise võib jääda jätkuvalt niiskuskoormuse alla ning seetõttu tuleb hinnata, kuidas see mõjutab konstruktsiooni ja võimalikke külmakahjustusi.
Eriti oluline on see vanade paekivist või telliskeldrite puhul.
Seestpoolt tehtud lahendus ei tohiks olla automaatne valik lihtsalt sellepärast, et väljakaevamine on ebamugav. Kõigepealt tuleb hinnata, kas konstruktsioon sellist lahendust võimaldab.
Pragude injekteerimine
Betoonkonstruktsioonides võib vee sissepääs olla seotud ühe konkreetse prao, töövuugi või läbiviiguga.
Sellisel juhul ei pruugi kogu seina lahti kaevamine olla vajalik ning lekkekohta saab teatud juhtudel parandada injekteerimisega.
Injekteerimisel viiakse prakku või vuuki spetsiaalne materjal, mis täidab vee liikumise tee.
Kasutatav materjal sõltub olukorrast. Erinevateks töödeks kasutatakse näiteks polüuretaan- või akrülaatpõhiseid injektsioonimaterjale ning konstruktsioonipragude parandamisel ka epoksüvaike.
Oluline on teha vahet konstruktsiooni tugevdamisel ja vee peatamisel. Kõik injektsioonimaterjalid ei täida mõlemat ülesannet.
Müüritise injekteerimine kapillaarniiskuse vastu
Vanade kiviseinte puhul võib probleemiks olla ka pinnasest üles liikuv kapillaarniiskus.
Sellisel juhul kasutatakse mõnikord müüritise sisse tehtavat keemilist horisontaalset niiskustõket. Seina puuritakse avad ning müüritisse viiakse materjal, mis vähendab vee kapillaarset ülesliikumist.
See meetod ei lahenda aga kogu keldri niiskusprobleemi.
Kui seinale mõjub samal ajal külgsuunaline pinnasevesi või survevesi, tuleb lahendada ka see koormus. Seetõttu on injekteeritav horisontaalne niiskustõke pigem ühe konkreetse niiskusmehhanismi lahendus, mitte universaalne keldri hüdroisolatsioon.
Töövuukide ja läbiviikude tihendamine
Väga paljud lekked ei teki mitte läbi terve betoonseina, vaid konstruktsioonide ühenduskohtadest.
Probleemsed võivad olla seina ja põranda liide, betoonivalu töövuugid ning torude ja kaablite läbiviigud.
Uue konstruktsiooni puhul kasutatakse sellistes kohtades näiteks vuugilinte, paisuvaid tihendusprofiile ja spetsiaalseid läbiviigusüsteeme.
Olemasolevas keldris tuleb lahendus valida selle järgi, kuidas vuuk või läbiviik on ehitatud ning kust vesi tegelikult liigub.
Kui ülejäänud sein on kuiv ja vett tuleb ainult ühest töövuugist, ei pruugi kogu seina hüdroisolatsiooni ümber ehitamine olla vajalik.
Drenaaž ei ole hüdroisolatsioon
Drenaaž ja hüdroisolatsioon töötavad sageli koos, kuid need ei ole sama asi.
Drenaaži ülesanne on vähendada konstruktsioonile mõjuvat vee koormust ja juhtida pinnases olev vesi hoonest eemale. Hüdroisolatsiooni ülesanne on takistada vee liikumist konstruktsiooni.
Uus drenaaž ei kompenseeri halvasti tehtud hüdroisolatsiooni. Samuti ei pruugi uus hüdroisolatsioon lahendada probleemi, kui hoone ümbruses koguneb jätkuvalt suur kogus vett.
Seetõttu tuleb keldri väliseid lahendusi kavandada ühe tervikuna: hüdroisolatsioon, drenaaž, sadevesi ja maapinna kalded.
Paekivist keldri hüdroisolatsioon vajab eraldi lähenemist
Tallinna vanemates majades kohtab väga palju paekivist vundamente ja keldriseinu.
Sellise müüritise puhul ei ole konstruktsioon tavaliselt ühtlane. Vuugid võivad olla eri seisukorras ning seina sees võib leiduda tühimikke ja erinevatel aegadel tehtud parandusi.
Seetõttu tuleb enne hüdroisolatsiooni tegemist sageli kõigepealt taastada müüritise seisukord.
Samuti tuleb hinnata, milliseid materjale on seinal varem kasutatud. Väga tiheda kihi paigaldamine vana niiskust sisaldava müüritise siseküljele võib muuta vee liikumise teed, ilma et tegelik niiskuskoormus väheneks.
Paekiviseina puhul on eriti oluline vältida automaatseid tüüplahendusi.
Keldripõranda hüdroisolatsioon
Vesi ja niiskus ei liigu keldrisse ainult läbi seinte. Väga sageli tuleb niiskus ka läbi põranda.
Vanades majades võib põranda all puududa tänapäevane kapillaarniiskust katkestav kiht ning hüdroisolatsioon võib puududa täielikult.
Kui vana keldripõrand ehitatakse ümber, saab rajada uue põrandakonstruktsiooni koos vajaliku niiskus- ja radoonikaitsega.
Siin tuleb eriti hoolikalt lahendada põranda ja seina ühendus. Kui uus põrand on hästi isoleeritud, kuid vee liikumine suunatakse selle tulemusena seina serva, võib probleem lihtsalt teise kohta liikuda.
Seetõttu tuleb sein ja põrand kavandada ühe süsteemina.
Millist hüdroisolatsiooni siis valida?
Sellele küsimusele ei ole võimalik vastata ainult materjali nimega.
Sobiv lahendus sõltub sellest, kust vesi tuleb, milline on veesurve, millest konstruktsioon koosneb, kas sellele pääseb ligi väljastpoolt ning millises seisukorras on olemasolevad seinad ja põrand.
Mõnel objektil võib õige lahendus olla vundamendi väljakaevamine, uus välispidine hüdroisolatsioon ja drenaaž.
Teisel objektil võib piisata ühe töövuugi injekteerimisest.
Kolmandas majas tuleb kombineerida välised tööd, sisemine mineraalne hüdroisolatsioon ja uue põranda lahendus.
Just seetõttu on mõistlik valida hüdroisolatsioon alles pärast probleemi põhjuse ja olemasoleva konstruktsiooni hindamist.
Keldri hüdroisolatsioon Reno Ehitus OÜ-ga
Reno Ehitus OÜ teostab keldrite ja vundamentide hüdroisolatsioonitöid Tallinnas ja Harjumaal.
Tööde kavandamisel vaatame vajadusel koos üle olemasolevad konstruktsioonid, niiskuse ja vee võimalikud liikumisteed, drenaaži, sadevee ärajuhtimise ning keldripõranda olukorra.
Vana hoone puhul ei lähtuta ainult ühest standardsest sõlmest. Lahendus tuleb sobitada olemasoleva konstruktsiooni, veekoormuse ja hoone tulevase kasutusega.
Hüdroisolatsiooni eesmärk ei ole lihtsalt katta märg sein uue kihiga, vaid vähendada või peatada vee liikumine viisil, mis töötab koos kogu olemasoleva konstruktsiooniga.